Panic Room

          Panic Room

   Ma ei tea mis värk mul nenede filmidega on, kus tegevus toimub pisikeses alas. Selliseid filme võid alati vaadata. Küll võivad inimesed poolteist tundi bussis kinni istuda, terasest safe-roomis või telefoniputkas.
   See film on mulle alati meeldinud ja kuna enda Jared Leto huntimise käigus avastasin, et ta mängis ka selles pisikest osa, vaatasin seda uuesti.
   Foster on tore nagu alati. Tige ja kuri ja üllatusin, sest selles mängis ju pisike vampiirifilmide staar Kirsten Stewart.
   Film siis sellest kuidas kaks tüüpi tahavad müügis olevast majast midagi kätte saada. Nimelt raha. Asjad lähevad nihu. Küll üks kutsub veel mingi kolmanda kuti kaasa ja siis tuleb veel välja, et keegi on vahepeal sinna sisse kolinud ja muud toredat.
   Vägagi viisakas film. Olgugi, et pisut juba vananenud.

Chapter 27

          Chapter 27

   Minu listis siis järgmine film, mis on ringi tuuritanud Sundance festivalil ja seal endale pärjad pähe saanud.
   Lugu John Lennoni tapjast. Pean tunnistama, et film oli ise võrdlemisi aeglane ja ega väga midagi ei juhtunudki. Võite arvata milles kulminatsioon seisnes.
   Leto on see kord siis paksuks tehtud ja mängib enda rolli järjekordselt väga hästi. Peategelane on siis kergelt skisofreeniline ja mõjutatud raamatust "The Catcher In The Rye"
   Peale filmi vaatamist tahtsin sama raamatu pihku haarata.

Highway

        Highway

   Olen otsustanud vaadata kiloga Jared Leto filme. See oli teistest pisut erinev. Ei olnud mingit erilist sügavat tagapõhja. Lihtsalt mõnus road-movie. Nagu ikka - paras USA.
   Igatahes. Kokku on pandud hea paar - Leto ja Gyllenhaal. Gyllenhaal on tuntud just Donnie Darko'st. Gyllen. mängib tüüpi, kelle nimi on Pilot ja sellel on kah oma lugu. Leto on tegelane Jack ehk God Of Fuck.
   Vahva road-movie täis narkot ja ka kergeid kaklusi. Fun.

Mr. Nobody

               Mr. Nobody

   Jared Leto möllab jälle ja mitte oma bändiga kuskil laval, vaid momendil vist isegi USA kinoekraanidel. Ta ongi mulle silma jäänud enda hullumeelselt heade filmidega.
   Niisiis - Film võtab kokku Mr. Nobody mineviku, mida pole kas olnud või oli neid mitu. Eks see jääb iga vaataja otsustada. Kuna igal filmil on suund, siis näitab see siin kuidas muutuks elu, kui minna ühe või teise vanemaga nende lahkumineku puhul. Edasi läheb asi naiste peale. Jah just. Filmi point tiirleb ümber naiste, aga sellega kogu möll ei lõppe.
   Mõnusalt keeruline film, millest võib igaüks välja lugeda mida tahes, aga et pihta saada, mida loojad öelda on tahtnud, peaks seda korduvalt vaatama. Keerulisus on individuaalne. Kui keegi selle ära vaatab ja arvab, et pole segane ja keeruline, siis pole lihtsalt filmile pihta saanud ja peaks uuesti vaatama, enne kui kelkima hakkab, et teised on lollid ja ta on ainuke tark.

Hot Tub Time Machine

        Hot Tub Time Machine

   What the f*** is going on? Miks viimasel ajal head näitlejad täielikku jura teevad? Olgu, ehk on asi minus, et mulle ei kõlba selline komöödia, aga mullivanniga ajas tagasi rännata on liiga OLD. Persse, isegi Back To The Future's oli selleks auto. Kõvasti looglisem.
   John Cusack tegi enda margi minu ees täis. Craig Robinson ei olnud just parem.
   Lugu siis täiskasvanud meestest, kelle elu on pees ja lähevad vanade aegade meenutamiseks suusakuurotisse. Linn maha jäätud, pettumus jne. Ronivad mullivanni ja rändavad ajas fucking tagasi. Hakkavad enda asju korda seadma. Lõpp kah õnnelik. This movie was full of all kinds of wrong shit!
   Ei naernud kordagi. Bullshit, ma lähen magama ära.

The Slammin Salmon

     The Slammin Salmon

   Super Troopersite tegijatelt on uus filmihakatis. Peab tõdema, et algus tundus päris, andke andeks, pask. Selline ülepingutatud komöödia. Saate aru küll. Anyway hakkas asi vaikselt arenema ja muutus seguks Super Troopersist ja filmist Waiting, kus oli miski resto teema.
   Näitlejad olid ässad. Jant hakkab, kui endine poksi tšempion jääb võlgadesse ja vajab ühe õhtuga 20 000$. Ettekandajatele tehakse innustamiseks pakkumine, et kes kõige rohkem teenib, saab luksushotellis leboda ja viimasel murrab neegrist ja pisut aeglase loomuga poksia ribid.
   Naljakas küll.

Metropia

            Metropia

   Oi kui uhke. Midagi uut. Filmi lahendus oli pull, aga kohati hakkas vaikselt häirima. Tuim suts.
   Räägib inimkonna leiutisest, tänu millele hakatakse kõiki kontrollima. Tegu on šampooniga, tänu millele karvad muutuvad justkui saatjateks-vastuvõtjateks.
   Muud elulist värki on kah. Pole midagi rohkem öelda.

She's Out Of My League

       She's Out Of My League

   Ma juba sain selle eest, et romantilisi komöödiaid vaatan. Eeh, kõike peab vaatama. Kui sõda ja kaklust ei passi, siis sobib ka see.
   Igatahes. Üks filme, mida tuleks näidata madala enesehinnanguga inimestele. Päris ausalt. Tehakse konkreetselt selgeks, et tegelt leidub ka 10 punkti väärt inimesi, kes vaatavad ka nende poole, kes on vaid 5p. Neid leidub ka päriselt, mitte vaid filmis. Lihtne trikk - ole endaga rahul. Aitab bs'ist. Ajage enda ego kõrgemale, kellel see mööda maad järgi lohiseb.
   Peaosas on nö "tõusev täht", keda on viimasel ajal palju näha olnud. Poiss on täitsa uhke. Tüübi nimi on Jay Baruchel, kellel on väga omapärane kandiline soeng. Muud ma tema kohta ei oska väga öelda. Mängib suht tuimalt ja temast saab raudselt üks sellist filmide, kus mingi nerd kena naise saab, uus peaosaline. Teda tuleb nüüd söögi alla ja söögi peale.
   NB! See "ilus naine" polnud nii ilus midagi. Või on asi minus...

Remember Me

          Remember Me

   Üllatusin tõsiselt, sest arvasin sellest filmist tõsist romantikat ja läilat sisu.
   Tükk aega mõtlesin, et mis kirjutada. Pattinsoni poiss oli väga uhke. Selline mõnus melanhoolne tüüp, kellel oli kõigest suht savi. Ei paanitsenud ta töö, kooli ega muude asjade pärast. Ainuke kellest-millest hoolis oli ta väike õde, kes oli suts erinevam kui teised. Pisike kunstnik ja seda üsna edukalt.
   Nagu arvata võib ei puudunud kerge romantika, aga see oli väga mõnusalt lahendatud. Ei olnud mingit läilat nutmist ja halamist. Täitsa reaalne värk. Neidu mängis Lost'i sarjast tuntud Claire.
   Lõpp pani filmile punkti.

The Go-Getter

           The Go-Getter

   Ma pean kohe alustama Zooey Deschanel'ist. Ma ei suuda ära imestada, kui hea võib üks näitleja olla. Ta ei näitle. Ta tuleb ja on loomulik. Kui vaid teaks kas ta ise päriselt on kah selline...mõnus.
   Igatahes. Kuradi äss flilm. Läbi käinud Sundance filmikal ja puha ning..no on seda auhinda väärt.
    Lugu lihtne: kutt varastab auto, autos on telefon, omanik helistab, omanik on naine ( poiss 19, naine 24 ), hakkavad suhtlema, tüüp võib autoga oma tripi ära teha ja teate küll mis nende kahe vahel toimuma hakkab.
   Tüüp läheb enda venda otsima ja teel satub kellegi tüdrukuga kokku( vist miski vana sõbranna või keegi), kes kaasa tuleb. Hiljem ühinevad nendega 2 mingit tüüpi, kellest üks on tüdruku nõbu. Nõbu siis kabistab neidu natuke ( nagu redneckid Ameerikas ikka), peaosaline solvub ja nii edasi.
   Mõnus tripi film oli ja seletas ära täpselt kuidas ja mis võib juhtuda. Üks mõnusamaid asju oli see, et ringi rollis ta vana universaal Volvoga.
   Äge, lihtsalt äge.


khm... Zooey

I Love You Phillip Morris

        I Love You Phillip Morris

   Oh jeez. Ma olen pettunud. Tõsiselt kohe. Ma ei arvanud, et keegi suudaks midagi sellist kokku panna, mis oleks halb ja ühtlasi ka väga hea.
   Jim Carrey ei olnud tavapärane tema. Imelik oli näha teda, andke andeks, aga teist meest keppimas. Ei no tõesti. Kole mõelda küll, et selline mees on pandud filmis sellisesse olukorda, aga see klipp oli üsna jõhker. Muidu oli ta tore ja rõõmsameelne nagu muidu.
   Filmi peamine point oli see, et Carrey mängis petturit, sattus vanglasse, armus Ewan'isse ( sorry, aga ma ei mäleta tavaliselt tegelaste nimesid, kui need just väga tähtsad pole), pettis end vangist välja jaaa nii edasi.
   Kesine homokas. Ei taha uuesti näha.