Midagi sellist, mida ei oska kuskile väga liigitadaga. People magazine on selle kohta öelnud, et musta huumoriga, südamlik ja väga inimlik.
Film on saanud trobikonna auhindu ja ka põhjusega. Film, mille lõpp tähendabki kõike. Jutt ise tundub üsna tavapärane ja rahulik.
Nimelt saavad õde ja vend teada, et neid hüljanud isa on kaotanud enda kallima. Paps ise elab lastest ammu kaugel ja on vanadusest dementseks muutunud. Häirib enda kallima hooldajat sellega, et kirjutab hooldajale adresseeritud sõime sitaga seinale jne.
Väga eluline ning näitab kuidas inimesed rasketes olukordades lähenevad. Olen enne kah mõnda Tamara Jenkisni filmi vaadatanud ja pean tõdema, et see on neist kõige säravam.
Korralik tükk.
No comments:
Post a Comment