I Think I Love My Wife

    I Think I Love My Wife

   No kurat. Olgem ausad, et igavusest ei tasu ikka igasugust, vabandust, aga sitta kah vaadata.
   Eieiei...mul pole isegi mitte midagi öelda. Jura. Tavaline perepläust. Ainuke hea koht oli see, kui Rock enda poolalasti "sõbranna" vannitoast kreemitamast avastas.
   Selle eest, et Chris endale omaselt paar korda "fuck" karjus, võib koolipoisi hinde panna.

Mary and Max

     Mary and Max

  Viis pluss, poisid. Täitsa vahvalt lahendatud tõsielulistel juhtumitel põhinev multikas-nukufilm. Ilmselge tõestus sellest, et kõik animatsioonid ei pea täis olema lapsikuid ja lollakaid nalju vaid saab ka peegeldada päris probleeme.
   Jube vahva oli see, kuidas erinevad asupaigad olid kujutatud. Suurlinn, kus elas Max oli mustvalge ja hall, seal kus aga Mary, pruunikas.
   Ma isegi ei julge pikalt jahuda ja käsin selle kohe kõigil ära vaadata. Lõpust oli puudu veel pisike jupp draagikat, mis oleks selle täielikult A-list filmiks sättinud.

Sügisball

         Sügisball

   Film, mida on võimalik vast väga mitmeti tõlgendada. Kas stsenarist Veiko Õunpuu on üritanud sellega öelda midagi sügavamat või tahtis lihtsalt näidata, kuidas päris inimesed elavad.
   Kogu jutu jooksul näidatakse mitmete inimeste elu Lasnamäel. Otseloomulikult ristuvad osade inimeste elud. Kõik see oli raske ja tekitas filmi lõpuks kohutava melanhoolia. Muidugi ka pani mõtlema täitsa seosetutele juhtumitele. Miks oli Mirtel Pohlal peas tume parukas, mille ta filmi lõpuks ära võttis? Mis tegelikult juhtus sommi ja pisikese punapäise plika vahel? Kas kõik telekaparandajatest kilpkonnasarnased vanamehed üritavad liini ajada?
   Suur osa sellest oli törts ülepingutatud. Võib-olla on asi minu oskamatusest tõlgendada kunsti või leida sellest endale mingit sügavamat mõtet. Filmi ainuke hea koht oli see, kus Uukkivi parkimiskontrolöri karjudes egoistiks sõimas ja seejärel enda vana Ford Scorpio lasnamäel pubi Miraaž ees selle mingi künka otsa ajas ning autost väljudes uhke antitiiva küljest rebis. Kogu see kompott ei öelnud midagi erilist.

"Siga nikkus kahte kurge, mõlema kure kael oli sirge."
- Märjamaa
 

500 Days of Summer

        500 Days of Summer

   Ma lihtsalt pean sellest alustama, et seal mängib minu lemmik naisnäitleja Zooey Deschanel, kes on ka selles filmis nii hämmastavalt naiivne ja lihtsalt lööb enda olemusega. Loodetavasti on ta reaalselt kah selline.
   Liigitan kokku sellise romantikavärgiga nagu Definietly, Maybe, mis osutus kah meeletult heaks. Pean tõdema, et ei ole enda jaoks siiani selgeks teinud kumma filmi soundtrack parem on, aga kardan, et 500 Days of Summeri oma lööb pika puuga.
   Filmi ülesehitus on hea. Võiks mainida, et nagu Tarantino filmidel - alustab lõpuga, liigub algusesse, võtab vahepeal kerge stseeni ja läheb jutuga edasi.
   Telesarjast 3'rd Rock From The Sun'ist tuntud Joseph Gordon-Levitt mängib seal arhitektiks õppinud, aga eluga natuke puusse sõitnud tervitus-õnnitlus ja muude kaartide kirjutajat. Tema firmasse tuleb siis tööle neiu nimega Summer, kellesse otseloomulikult silmapilkselt armutakse, aga kahjuks või õnneks on nende ellu- ja suhetessesuhtumine suts erinev.
   Lugu on tore ja selle eest, et ka lõpp ei ole just kõige tavalisem, saab päris kopsaka hinde.

Natural Born Killers

      Natural Born Killers

   Oh õudust kui raske film. Oliver Stone film, mis on lihtsalt hämmastava ülesehitusega. Kogu info, mis vaatajateni jõuab, muudab filmihuvilise kah lõpuks ajutiselt psühhopaatiliseks. Film on kindel klassika ja jääb raudkindlalt minu lemmikute hulka.
   Woody Harrelson on nagu ikka. Tulev, karm ja tasakaalukas. Lihtsalt hämmastav. Juliette Lewis on täielikuks maiuspalaks, kuna näitlejanna seksikus ja pidev hullumeelne pilk silmis on lihtsalt võrratu.
   Kui ma aus olen, siis esimese ropsuga ma sellest filmist vast üdini aru ei saanud, kuna pole pikka aega sedatüüpi filme vaadanud. Minu poolt siit kindlalt üks korralik hinne.

Motherhood

      Motherhood

   Ma ausõna ei tea, miks ma üldse selliste filmide peale alati satun, mis mind tegelikult absoluutselt ei huvita, aga Motherhood pakkus huvi just selle pärast, et miski tundmatu filmikompanii oli Uma Thurmani saanud nõusse pereema mängima, kui ülejäänud maailm kujutab teda siiani vist ette Pulp Fictionis sigarette pahvimas või Kill Bill'i kahe osa jooksul katanaga mööda riiki ringi jooksmas ja pahadel päid maha raiumas.
   Film võtab kokku ühe kiire päeva pereema elust. Nimetatud päeva jooksul peab ta korraldama enda pisitütre sünnipäeva, käima enda raseda sõbrannaga poes ja jagu saama muust jamast, mist ta teele siis visatakse. Pereema on ülikooliaegne kirjanikuhakatis, kes nüüdseks siis peab blogi ja plaanib osa võtta miskist konkursist, kus peab kirjutama emaksolemise väärtustest. Muidugi saab ta sellega filmi lõpuks ilusti hakkama. Lõpp on ikka tore ja rõõmus ja selle eest, et puudus suurem tüli ema ja isa vahel ning ära jäi see igale filmile kohustuslik leppimise stseen, võib täitsa "Harju keskmise" hinde anda.

The Rebound

         The Rebound

   Niisiis otsustasin et vaatan ühe filmi, sest öösel pole nii või naa unetuna midagi muud tarka teha. Avasin siis http://oneclickmoviez.com/ 'i ja sealt promote listist vahtisid vastu üdini ebahuvitavad pealkirjad. uurisin siis näitlejaid ja avastasin, et ühes on huvitav kooslus: Catherine Zeta Jones ja National Treasurest tuntud Justin Bartha. Sikutasin ära ja hakkasin vaatama.
   Olgem ausad, et sellist jura on palju tehtud. Naine lahutab mehest, sest mees petab teda, kolib minema koos lastega, kohtab uue tüübiga et cetra. Nüüd siis filmi omapära peegeldav koht - kahe peategelase vanusevahe on nii umbes 15-20 aastat. Kusjuures tüüp on noorem.
   Ega ta midagi väga head polnud. Läbi ma ka seda ühe ropsuga ei suutnud vaadata ja tegin vahepeal kohvi, võileibu ja sõin isegi jäätist. Nalja ei saanud, romantilist jura oli piisavalt .Ehk olen liiga helde, aga 6/10 on sellele täitsa vahva selle eest, et poiss lõpus suureks kasvab.