Ma lihtsalt pean sellest alustama, et seal mängib minu lemmik naisnäitleja Zooey Deschanel, kes on ka selles filmis nii hämmastavalt naiivne ja lihtsalt lööb enda olemusega. Loodetavasti on ta reaalselt kah selline.
Liigitan kokku sellise romantikavärgiga nagu Definietly, Maybe, mis osutus kah meeletult heaks. Pean tõdema, et ei ole enda jaoks siiani selgeks teinud kumma filmi soundtrack parem on, aga kardan, et 500 Days of Summeri oma lööb pika puuga.
Filmi ülesehitus on hea. Võiks mainida, et nagu Tarantino filmidel - alustab lõpuga, liigub algusesse, võtab vahepeal kerge stseeni ja läheb jutuga edasi.
Telesarjast 3'rd Rock From The Sun'ist tuntud Joseph Gordon-Levitt mängib seal arhitektiks õppinud, aga eluga natuke puusse sõitnud tervitus-õnnitlus ja muude kaartide kirjutajat. Tema firmasse tuleb siis tööle neiu nimega Summer, kellesse otseloomulikult silmapilkselt armutakse, aga kahjuks või õnneks on nende ellu- ja suhetessesuhtumine suts erinev.
Lugu on tore ja selle eest, et ka lõpp ei ole just kõige tavalisem, saab päris kopsaka hinde.
Miski, mis kauaks meelest ära ei lähe. Eriliselt hea film oma kohati koomiliste lahendustega...
ReplyDelete