The Gamer

          The Gamer

   Kas sellised filmid peaksid inimeste seas tekitama mingit paanikat, et ehk ongi võimalik ennustatud Y2K sarnane juhtum?
   Gerard'i üks andke andeks aga sitemaid filme. Miks tema sellisesse asja lohistati? See meenutab nagu onu Arnold'i allakäikku, kui ta filmis The Runner vist mängis.Persse küll. Varsti teeb Butler kah pisikeste kiilakate meestega komöödiaid.
   Mulle kui kergele hobimängurile oli äratundmisrõõm kogust sellest mängumaailmast. Endal sõnad otsas. Tsitaat herr Guido Mukk'ilt sama filmi kohta: " mängus olevad mõttetud tavainimesed..kelle programeerimisega tavaliselt vaeva ei nähta. Kes käivad nurgeliselt või käivad järjekindlalt vastu posti.

Mis veel..kui maailm oli Sims maailm siis inimesed vaid nussiksid. Üllataval küll aga ma olen isegi sellega nõus. Mis see mõttetu loom ikka paremat suudaks välja mõelda."
   Paras jura.

From Paris With Love

     From Paris With Love

   Nonii. Viimased kaks päeva olen ennast üritanud vaikselt põnevikke vaatama harjutada ja täitsa edukalt.
   Herr John Travolta mängimas ühte tigedat relvaässa, et maailma natuke rahu tuua. Põhiteemaks on jällegi peale 9/11 kõigile hirmuks kujunenud kole-kole terrorism. Tundub, et sellist laadi asi müüb. Kõik USA stereotüüpsed kodanikud mõnulesid kinos, kui Travolta paaril rätipeal kaela murdis ja kuuli kahe silma vahele kihutas.
   Lugu ise oli liiga tavaline, aga Travoltat ja tema õrnukesest "sidekick'i" lammutamas näha ja suure vaasitäie kokaiiniga Pariisis Eiffeli tornis kõõlumas näha oli vahva.
   Loo moraal: ära usalda kedagi.

Fight Club

           Fight Club

   Brad Pitt ja Edward Norton. Kuidagi jube etteaimatav film. Lõpu twist oli muidugi äss, aga üldjoones suht USA.
   Norton oli hea. Ta sobib täpselt selliseks tegelaskujuks, kes alustab kontoritooli tagant ja siis liigub hüpetega edasi iseseisvama elu poole. Pitt oli kah täpselt kümnesse pandud, aga midagi oleks nagu puudu olnud. Mingisugune konks Bradi tegelaskujus Tyleris.
   See kuidas kogu film oli insomniale ülesse ehitatud vajab lihtsalt parajat aplausi, sest olgem ausad - kes seda kogenud on, teavad mis tunne see on. Sa oled ärkvel ja samas ka mitte. Ebaloogiliseks jäi kogu organiseerimise osa ja see suur kujutlemine ning võitlused iseendaga.
   Pean tunnistama, et mõni modernne filosoofihakatis saaks siit kindlasti skisofreenia ja lõhestunud isiksuste põhjal tuua väga huvitavaid mõtteid, mida siis enda elu juures kasutada, aga ega igast Hollywoodi filmist kah häid teri saa. See film võiks raamatuna olla. Loeks kindlalt ja naudiks rohkem.
   Liiga segased lood ei sobi kinolinadele.

Unthinkable

          Unthinkable

   Pean tunnistama, et Samuel L. Jackson sai jälle hakkama. See kord olid ta sõna otseses mõttes piinaja. Ütles mõne targa lause nagu tal tavaks ja karjus teiste kolleegide peale.
   Lugu rääkis ameerika kodanikust, kes otsustas enda usku vahetada ja Allahit kummardama hakata. Selle nimel, et "terroristid" vabaks saaksid paigutas ta üle USA pomme. Mitte mingeid pisikesi, vaid tuumakaid.
   Väärt vaatamine ja pean tunnistama, et mida film edasi, seda paremaks läks. Nõrganärvilistel mitte vaadata.

Safe Men

              Safe Men

   Ma olen näinud ebaõnnestunud komöödiaid, aga see oli midagi kohutavat. See polnud isegi mitte nagu Napoleon Dynamite, mida teist korda vaadates saad aru, et see on nii halb, et see on hea.
   See oli pääris kehv.

Welcome To Collinwood

Welcome To Collinwood

   Alustame castingust. Lihtsalt suurepärane. Näha vanameister Michael Jeterit kino tegemas ja enda kähiseva häälega rääkimas. Sam Rockwell nagu ikka ja teised ei vaja erilist valgustamist.
   Suurepärane komöödia aastast 2002 mis võiks enda huumorisoone poolest isegi kalduda kuskile üheksakümnendate kanti tehtud filmide sekka.
   Film kambast, kes saavad hea vihje, kuidas kiiresti rikastuda ja hakkavadki siis asju ajama. Väga hea. Absoluutselt üks parimaid komöödiaid mingi USA peerunaljade ja ropendamiste kõrval. Lihtsalt klassika.     

Youth In Revolt

       Youth In Revolt

   Üks raamatu põhjal tehtud film. Raamat oli Nick Twisp'i päeviku vormis vist nagu aru sain. Nick - tavaline nohikust poiss, kellest ükski tüdruk välja ei tee. Korraga lähevad nad ema ja ta uue "poissõbraga" puhkama, mis osutub mõttetuks passimiseks treilerite pargis. Sealt leiab Nick endale paraja hullumeelse. Tüdruku, kes tahab, et kõik poisid oleks pahad. Nii hakkab siis Nick ka tegutsema.
   Pean tunnistama, et üks koht võttis vaid muigama ja see oli kah tänu Nicki isa rolli mängivale Steve Buscemi'le. Ilmselge "õppefilm" tüüpidele, kes teeksid tüdruku pärast kõike. Näitab, et ei tasu ikka tallaalune olla ja hakata idiootsusi tegema, kui sa neid ise algselt targaks ei pea.
   Vahva oli Nicki alter-ego. Pisikese vuntsiga karm prantslane. Filmis oligi just näidatud tolle konnaõgija tegevusi, kui Nick miski sigadusega jälle hakkama sai või emale vastu haukus.
   Kerge skisofreenia/isiksuse lõhenemise eest punkt juurde - muidu keskpärane.

The Book Of Eli

           The Book Of Eli

   Film algas kohe jube mõnusalt. Esiteks oli äge vaadata, et Denzel on tagasi ekraanil ja see ümbruskond oli jube äss. Ükskik kõrbestunud maa, neeger oma päikseprillide ja machette'ga mööda teed kõndimas.
   Sellise temaatikaga filmides on alati huvitav jälgida mis moodi vahetuskaup toimub. Näiteks aku laadimise eest maksti zippo ja miskid KFC pakikesed ( vast niisked salfakad ). Veega oli muidugi eriti kehvasti, sest enamus vett oli ära aurustunud liigse kuumuse tõttu ja alles olid vaid mõned allikad, millest kiiremad ja kurjemad vennad kohe kasu lõikasid. Maksa ja saad vett.
   Film näitab tõesti, et inimesed ei oska hinnata seda mis neil on ja see mis tundub meile prügina, oleks sellises olukorras väga kõrge väärtusega. Mitte mingit suurt moraali filmil polnud. Lihtsalt natuke actionit, natuke sisu, aga kokkuvõttes vägagi äss kompott.
   Viisakas.

The Boondock Saints

         The Boondock Saints

   Kurjad iirlased tapavad suurlinnas maffiamehi. No jah. Ma isegi ei tea mis see oli. Mõnus oli vaadata, sest ülesehitus ja parim kvaliteet mis saadaval oli meenutas 90'nendate alguse VHS'i kvaliteeti.
   Tapastseenid olid uhked. Kogemata saadi hakkama selliste viguritega, et poisid ise ka imestasid. Küll kukkusid läbi ventilatsiooni ja lae pahadele tuppa ja naersid seejuures, et selliste asjadega saadakse hakkama vaid halbades action-filmides. Eks ta nii ole.
   Poisid olid usklikud ja see oli üks põhjuseid miks tapatalgusid korraldama hakati. Kõige selle juures olid nad ju head poisid. Willem Dafoe oli äge nagu alati. Selline hullumeelse pilk ees ja puha. Kõige värvikam tegelane oli Rocco ehk "Funny-man". Pisut vaimselt ebastabiilne ja pikajuukseline habemik, kellele ei tasu kuuelasulist kätte anda ja söögikohta sisse lasta.
   Lõpp oli uhkemast uhkem. "You people have been chosen to reveal our existence to the world! You will witness what happens here today, and you will tell of it later. All eyes to the front."

The Fountain

           The Fountain

   No ma ei tea. Jackman mängib see kord väga raskes filmis. Pean tunnistama, et film oli kuradi ilus ja väga innovaatiliselt lahendatud, aga sisu poolest sain suunast aru alles umbes pool tundi peale filmi vaatamise algust.
   Raha on selle alla raudselt päris korralik kopikas pandud, aga jääb raudselt mõnegi jaoks väga raskeks. Vaata või mitu korda, aga seda see film tegema ei kutsu. Pole lihtsatl seda pisikest nõksu juures.
   Näitlejad olid head ja klappisid suurepäraselt. Film tuleb tiitriteni ära vaadata, pilku mujale pööramata ja teisi mõtteid mõtlemata - siis saab esimese matsuga midagi aru kah.
   Mõnus fantaasia vahelduseks.

Shortbus

               Shortbus

   "You have to get on to get off." Wow. Ma ütlen ausalt, et kui lugesin alguses selle filmi tutvustust, et tegu on nö. seksfilmiga, siis mõtlesin, et ah mis ta ikka. Räägib suts, et mis värk on, kuidas on, kellega ja kuidas on ja nii edasi.See oli midagi paha ja kurja. Mitte, et ma oleks eriline homofoob, aga vaatada kuidas kolm homoseksuaalset meest askeldavad ja seda ülima detailsusega. No ei.
   Jällegi film, kus leian taustast ühe huvitava kuju. Nimelt Ühe jälitaja, kes ühte Jamiet pidevalt uuris ja jälgis. Elas teiselpool tänavat - mugav või mis? Äärmiselt huvitav kuju. Pidas kahe Jamie elu justkui seebikaks, millele ise kaasa elas. Lõpuks keeras ühele Jamie'le taha. Vot kus lops.
   Nõrganärvilistel mitte vaadata. Hea väljakutse!

Rushmore

          Rushmore


   Ei tea kust alustada. Huvitav kuid samas ka igav. Teema koolipoisist, kes vaid siiberdab ja vassib, et õppima ei peaks, aga saab sellega väga hästi hakkama. Juu see vist oligi selle filmi juures see koht mis vaatama naelutas.
   Edasine film siis seletas sellest, kuidas tüüp enda koolis ühte õpetajasse kiindus, sellega pange astus, koolist välja visati, sest ei õppinud ja elu läks edasi. Suht selline moraalifilm, AGA Bill Murray mängis seal parajat segast. Seda oli vahva vaadata. Astus haiglasse, kaks koni hambus, minibaari pudel rummi ja purk coca't käes ning kuidas peale viimase kahe tühjaksjoomist need haigla liftis olevate rätikute vahele peideti.
   Tundub, et peaosaline polnudki just kõige tähtsam, vaid kõrvalosatäitjad mängisid pigem terve filmi ise välja. Nojah - kuivõrd julgen Bill Murrayd kõrvalosatäitjaks nimetada?

Chloe

             Chloe

   Peab tunnistama, et Liam Neeson, Julianne Moore ja Amanda Seyfried ühte filmi kokku pressituna ei tundunud alguses just väga ahvatlev. Film oli väga ässalt välja kukkunud, aga lõpp kisus suts USA'ks ära.
   Lugu eskorttüdrukust, kes satub restos kokku naisega, kes kahtlustab enda meest petmises. Niisiis palub abi, et too võtaks kätte ja paneks ta mehe proovile. Rohkem ma väga sisu ei hakka otsast pihta jutustama. Seda võib mujalt ka lugeda.
    Pagana hea psühhotüdruku mängis Amanda Seyfried välja. Varem on vaid malbeid pisikesi blondiinikesi mänginud. Meesvaatajatele teevad kindlasti rõõmu 30 sekundit girl-on-girl actionit ja pisut stseenide vahele paisatud Chloe paljast ihu.
   Väärt vaatamine, aga lõpp rikutakse alati ära.

Daybreakers

            Daybreakers

   Futuristlik vampiirikas mida pidevalt rõhutas filmis domineeriv sinakas valgusetoon. Mitte midagi muud tarka öelda ei ole. Mõni tulistamine, mõned "söömingud", plahvatavad vampiirid ( vähemalt ei sädelenud nagu tiinekate iidol Twilightist ) ja USA'lik stsenaarium.
   Märksõna: igav.

District 9

          District 9

   Kuna ma ise pole eriti suur sci-fi ja muude tulnukaid käsitlevate filmide ausataja ja pidasin seda tõsiselt heaks tükiks, siis juu peab ka hea olema. Pean tunnistama, et see pooleldi dokumentaali stiil ei olnud just väga hästi välja kukkunud. Oli küll kaadreid, mis oleks võinud sekke niiöleda "libadoki" alla liigitada, aga käis pidev mängimine proffesionaalsete ja amatöörsete võtete vahel. See selleks.
   Lugu oli vahva ja tore oli vaadata, et ei näinud mitte ühtegi tuttavat nägu. Kuna Peter Jackson on ise tuntud filmitegija, on ta seda filmi promonud enda uue kolleegi Neill Blomkampi tarvis. Ega ta vast haiget herr Jacksonile ei teinud - oleks võinud lausa kinno vaatama minna.
Muhe sci-fi  seiklus, kus peaosas on mees, kes kasutab pidevalt sõna "fuck" ja selle muid vahvaid vorme.

Wedding Daze

             Wedding Daze

   Yea. Okse tuleb kurku, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ideaalne Isla Fisher väga palju midagi korralikumat teinud ei ole. Miskit head draamat või äärmuslikul juhul õudukat, mida selle romantilise kommertsi asemel vaadata.
   Pean tunnistama, et filmis käis läbi mõnus impulsiivsuse ja spontaansuse jõnks, mis mulle omane, aga muu film oli nagu ikka. Tutvusid, armusid, tülitsesid, leppisid, olid armunud ning elasid õnnelikult elu lõpuni.
101% USA!

The Boat That Rocked

      The Boat That Rocked

   Üle pika aja midagi head. Pean tunnistama, et minus elab pisike vanakooli rocki pisik ja see film tõis seda veel rohkem välja.
   Soundtrack on võimas. Alustadest The Kinks'iga ja lõpetades Moody Bluesiga oli see mõnusalt terve filmi vältel laiali laotatud. Ilmselgelt on sellisel filmil vaja täis soundtrack välja lasta - seega OST on ilusti-kenasti kaheplaadiline kogumik 60'nendate hitte.
   Mõnus vaatamine. Üllatavalt pikk ja sisaldas kõike. Peamiselt muidugi vaadati enamus asju läbi huumori prisma, aga ei puudunud ka filmides leiduv romanss, mis see kord oli väga - kuidas öelda - rockilikult ülesse ehitatud. Eks sellisel ajal käiski see asi nii.
   Filmi castingu koha pealt pole mitte ühte halba sõna öelda - puhta karmid tegijad koos. Philip Seymour Hoffman tabas jälle enda rahuliku muheduse ning konkreetsusega, Nick Frost oli tavaline selle aja kogukas swinger ja vanameister Bill Nighy mängis kogu grupi tasakaalukat juhti.
Richard Curtis on kõva tükiga hakkama saanud. Müts maha.

Kick-Ass

             Kick-Ass

   Dear motherfucking LORD! Why the FUCK? Ma saan aru, et Napoleon Dynamite oli esimesel vaatamisel jura. Teisel võttis naerma ja kolmandal korral ei saanud naeru pidama, aga andke andeks - seda ei anna korduvalt vaadata.
   Ma mõistan, et see on "the greatest mockery of superhero movies ever", aga isegi Scary Movie tegijad ei ole enda miljoni osaga suutnud seda selliseks juraks muuta, kui see film oli. Miks Cage üldse mingis Batmani kostüümis oli? Erru läinud narkovõmm nagu The Bad Lieutenant'is?
   This movie should be banned from all cinemas!

Terminator Salvation

          Terminator Salvation

   Et siis Terminaatori neljas? No ei. See on klassikalisest Arnoldi lammutamisest hoopis mööda. Järjekordne nimekas kassahitt, millel sisu pole ja seda on üritatud kompentseerida rohkete effektide ja muu tulemänguga.
   Christian Bale jällegi ringi tuiamas ja kangelast mängimas. Ega ei olegi midagi väga öelda. Pole mulle see madistamine väga meeldinud kunagi.
Igav, kurat!

The Dark Knight

       The Dark Knight

   Järjekordne film, mis vedeles kettal üsna kaua. Et ma seda vaataks, meelitasin ennast 1080p filmiga - need 14gb olid seda sikutamist väärt. Heath Ledger sai enne enda lõppu hakkama tõsiselt silmapaistva rolliga. Ma ei julge siin kõva häält teha, aga Jack Nicholsoni vanakooli Joker'iga võrdväärne ja vaata et isegi parem.
   Peaosas oli American Psychost  tuntud Christian Bale, kes oli selle filmi jaoks liiga, kuidas öelda, korralik. Ei kujutanud teda selle maski all ette küll. Muidugi väga vahva oli Batmani tige hääl, mis kõlas nagu 90 aastase suitsetava vanapapi rögin.
   Väärt tükk!

Dan In Real Life

        Dan In Real Life

   Olgem ausad, et Steve Carell on igas filmis samasugune kobakäpp ja pobistaja, kellel on kergelt melanhoolne varjund. Ega see kah ei erinenud.
   Lugu Danist, kes kirjutab ajalehte väikseid artikleid enda elust. Tema põhilisteks austajateks on koduperenaised, kes leiavad, et ta ideed on vägagi kasulikud ning vaimukad. Regular crap.
   Dan sõidab perega enda vanemate juurde, kuhu on kogunenud ka ta ülejäänud vennad-õed. Igavusest läheb vana kodulinna peale tuiama ja leiab raamatupoest naise. Dan armub temasse silmapilkselt ja kui ta koju tagasi läheb, leiab ta eest sama naise, aga ta on koos tema vennaga.
   Kerge ja ajas muigama.

Dear John

           Dear John

   Pean tunnistama, et olen viimasel ajal väga palju taolisi filme vaadanud. Mitte just tavalisi "love-story'si" vaid selliseid vähe parema poindiga, millel on ka mingi sisu. Pean tunnistama, et seda vaadates tulid kohe meelde filmid, kus mehed lähevad sõtta ja tulevad tagasi ning naine on kellegi teisega koos. See oli siis pisut uuem käsitlus tollest samast asjast.
   Lugu siis sõdurist, kes käib erioperatsioonidel ja satub koduvisiidil õigel ajal randa ning leiab sealt heleda peaga tüdruku, kes on koos paraja noksiga. Hakkavad suhtlema ja edasist võite ise juba arvata. Pole väga raske.
   Hea oli, aga mitte parim. Liiga USA.