Brad Pitt ja Edward Norton. Kuidagi jube etteaimatav film. Lõpu twist oli muidugi äss, aga üldjoones suht USA.
Norton oli hea. Ta sobib täpselt selliseks tegelaskujuks, kes alustab kontoritooli tagant ja siis liigub hüpetega edasi iseseisvama elu poole. Pitt oli kah täpselt kümnesse pandud, aga midagi oleks nagu puudu olnud. Mingisugune konks Bradi tegelaskujus Tyleris.
See kuidas kogu film oli insomniale ülesse ehitatud vajab lihtsalt parajat aplausi, sest olgem ausad - kes seda kogenud on, teavad mis tunne see on. Sa oled ärkvel ja samas ka mitte. Ebaloogiliseks jäi kogu organiseerimise osa ja see suur kujutlemine ning võitlused iseendaga.
Pean tunnistama, et mõni modernne filosoofihakatis saaks siit kindlasti skisofreenia ja lõhestunud isiksuste põhjal tuua väga huvitavaid mõtteid, mida siis enda elu juures kasutada, aga ega igast Hollywoodi filmist kah häid teri saa. See film võiks raamatuna olla. Loeks kindlalt ja naudiks rohkem.
Liiga segased lood ei sobi kinolinadele.
No comments:
Post a Comment