Üle pika aja midagi head. Pean tunnistama, et minus elab pisike vanakooli rocki pisik ja see film tõis seda veel rohkem välja.
Soundtrack on võimas. Alustadest The Kinks'iga ja lõpetades Moody Bluesiga oli see mõnusalt terve filmi vältel laiali laotatud. Ilmselgelt on sellisel filmil vaja täis soundtrack välja lasta - seega OST on ilusti-kenasti kaheplaadiline kogumik 60'nendate hitte.
Mõnus vaatamine. Üllatavalt pikk ja sisaldas kõike. Peamiselt muidugi vaadati enamus asju läbi huumori prisma, aga ei puudunud ka filmides leiduv romanss, mis see kord oli väga - kuidas öelda - rockilikult ülesse ehitatud. Eks sellisel ajal käiski see asi nii.
Filmi castingu koha pealt pole mitte ühte halba sõna öelda - puhta karmid tegijad koos. Philip Seymour Hoffman tabas jälle enda rahuliku muheduse ning konkreetsusega, Nick Frost oli tavaline selle aja kogukas swinger ja vanameister Bill Nighy mängis kogu grupi tasakaalukat juhti.
Richard Curtis on kõva tükiga hakkama saanud. Müts maha.
No comments:
Post a Comment