Ace Ventura: When Nature Calls

        Ace Ventura: When Nature Calls

   When Nature Calls on vist filmidest ainuke asi, mille järg on parem kui esimene osa.
   Ventura hakkab taga ajama legendaarset valget nahkhiirt, keda Aafrikas hõimude poolt kardetakse ja kummardatakse.
   Ma isegi ei oska Ventura filmide kohta midagi kirjutada. Siin pole arutada mitte midagi. See on puhas nonsenss huumor, mis on vaatamist väärt.
   Dumb as hell. Love it!

Ace Ventura: Pet Detective

       Ace Ventura: Pet Detective

   Jim Carrey üks kuulsamaid filme üldse. Huvitav kas leidub üldse kedagi, kes julgeks öelda, et ta pole Venturat näinud?
   Kaduma läheb jalgpallimeeskonna delfiin ja Ace hakkab seda siis taga ajama. Otseloomulikult on see vist Jim Carrey üks lollakamaid filme. Siin teeb ta kõige rohkem nägusid ning imelikult pidisevaid hääli. Aga eks kõik teavad milline Carrey on. Nüüd on ta aga vanaks jäänud ja uuemad filmid on kuidagi magedad.
   Viis pluss. Korralik huumor.

Slingshot

              Slingshot

   Päeva kõige kehvem film.
   Lihtsalt 2 sulist tüüpi, kes käivad linnast linna ja üritavad rikkaid naisi tühjaks teha.
   Nagu ikka tuleb mängu mingi plika, romantika ja muu bs.
   Bad-bad-bad...

Date Night

           Date Night

   Steve Carell ja Tina Fey. Oi nad on vanad. Õudne vaadata kohe. Eeh, mis ma ikka teen teisi maha - tore paar.
   Niisiis. Viimasel ajal on ette sattunud palju action/komöödiaid ja nüüd hakkab vaikselt mõõt vist täis saama. Alati on sinna mingi kesine romantika kah sisse poogitud.
   Carell on nagu ikka. Värisev pereisa, kes satub mingisse pahandusse. See kord aetakse teda ja tema naist sassi teise paariga, kes on ära varastanud kurjade onude mälupulga, millel on midagi neile väärtuslikku.
   Jällegi - nalja, paugutamist ja romantikat. Ei, need asjad ei sobi kokku.

Equilibrium

         Equilibrium

   Hr. Bale möllab jälle. Noh, mis jälle. Tegelt tegu 2002 aasta filmiga, mis on nüüdseks paras vanake, aga tuli tuju taas ära vaadata.
   Mis oleks, kui inimestel poleks tundeid-emotsioone? Selle filmi järgi valitseks mõnus rahu. Ei mingeid sõdu, inimesed ei mõrvaks asjata teineteist, aga kogu asja varjulisemaks küljeks on vastupanuliikumised. Siinkohal siis tegemist inimestega, kes ei süsti endale seda soga, mis nad tundetuteks teeb.
   Peale seda, kui peategelase partner otsustab kah süstimise lõpetada, tapab Bale'i poolt mängitud tegelane ta ära. Hiljem ei süsti temagi. Asi läheb huvitavaks ja nii edasi.
   Suured Matrixi fännid ulgusid, et see on paras kloon, aga olgem ausad - tegu on hoopis millegi muuga.
   Hea vaatamine. Ülepingutatud actionite klassika.

Killers

            Killers

   Järjekordne acion/komöödia minu nimekirjas. Vaatasin ära ja pean tunnistama, oli täitsa vahva. Muidugi Kutcheri lollakas stiil mulle ikkagi ei istu. Ta tundub alati nagu puuga pähe saanud loverboy.
   Film lihtne: palgamõrvar ütles enda töö tänu armastusele ülesse, kolis äärelinna, ostis endale karp-maja, elab naisega õnnelikult, töötab ehitusfirmas ja siis üks päev algab temale jaht.
   Kui nüüd mõelda, siis isegi päris pull film. Kuidas see lugu järsku käima lükati. Heh. Pole paha.

Super Size Me

          Super Size Me

   Burgerite ja kiirtoiduorjus on Ameerikast teinud paksude maa. Üks hull näitab siis kõigile, mis elu kõik need õgardid elavad.
   Mees võtab ette ühe kuu pikkuse teekonna. Ta sööb vaid asju, mis on McDonaldsi lettide taga müügil. Üllatav. Selle ajaga võtab ta juurde ligi 12 kilo, süda hakkab vaikselt seisma jääma, maks rasvub ära ja muutub suureks rasvaseks klombiks.
   See dok on täis palju huvitavaid fakte. Kiirtoidusõpradel tasub pilk peale visata.

Pretty Bird

               Pretty Bird

   Paul Giamatti oskab ikka filme teha. Ma ei teagi, et miks tema filmid mind köidavad. See film oleks võinud täielik saast olla, aga ometigi kulges mõnusalt.
   Põhiteemaks on rocketbelti loomine. Selle teeb valmis töötu tehnik ja tema otsib ülesse üks parajalt hull tüüp, kes tahab selle pealt rikastuda.
   Ei lobise pikalt. Mõnus vaatamine, aga paljudele vast ei meeldiks.

Kabluey

        Kabluey

   Lisa Kudrow teeb filme jälle. Juu tal on siis raha otsa saanud.
   See kord on filmiks mingi imelik soperdis üksikemast, kes ei suuda enda lastega absoluutselt toime saada ja siis külla tuleb ta vend, et teda suts abistada.
    Vennaraas läheb tööle firma maskotina ja õpib tänu sellele, kuidas öelda...elu vist.
   Ehk pole ma nii sügav, et aru saada, mis seal olema peaks, aga pole minule.

The Losers

            The Losers

   No ma kartsin. Päris ausalt, sest Kick-Ass oli kah miski koomiksi või ma ei tea mille põhjal tehtud ja see on samuti. Ainuke vahe oli see, et see oli kuradi mõnus.
   Üle pika aja selline lollakas action/komöödia, mida sai kunagi ropult vaadatud, aga nüüdseks olen actionist ennast vaikselt võõrutama hakanud. Ei ole eriline madina fänn.
   Keiss lihtne - paha tüüp saab sigadusega hakkama, head jäävad süüdi, kättemaks, rahad-pommid ning relvad-kuulid.
   Pauku ja nalja. Viiekas.

Greenberg

           Greenberg

   Mida rohkem ma Stilleri filmidele peale satun, arvan ma, et tema puhul on päriselt kah tegemist pisut napaka ja õudselt vinguva tüübiga, kellele jäävad alati teiste tegemised ette.
   Nüüd oli ta siis kerge breakdowni järel vaimuhaigete seast välja saanud ja elutseb enda reisile läinud venna majas ning hakkab sealse abilisega semmima. Stiller jälle karjub ja flipib endale kohaselt, mis muutub lõpuks juba kuradi häirivaks. Nagu ikka, saab ta aru, et ta on ise suts sassis ja vabandab pidevalt.
   Tüübi hobideks on puutöö ja võib ka lugeda vast kaebekirjade kirjutamist kõikidele teenuspakkujatele. Lennufirmad, koerataksod, kohvipoed ja muudki asutused ei pääse tema undamisest.
   Aga jällegi üks mõnusalt nö. teistsugune film, mis ei sisalda lollakaid nalju. See kord oli Stiller isegi täitsa rolli sobiv. Ehk sobiks see tema biograafiaks.

Sideways

         Sideways

   Kahe kuldgloobuse võitja kohta oli see film tõesti üllatus. Ma ei ütle, et see oleks halb olnud, aga ega ta nii hea ka polnud.
   Mõnus komöödia. Ei olnud mitte ühtegi nalja, mis põhineks sõnal "fuck" või midagi sellist, kus kellegi nägu markeriga täis soditakse või jalaga perse taotakse. Tegu oli intelligentse huumoriga.
   Lugu kahest tüübist, kes lähevad tripile, enne kui üks nendest abiellub. Üks nendest on algaja kirjanik, kellel on elu suts viltu vedanud. Vähemalt on tal kabrio Saab ning on veinidesse väga kiindunud. Teine on vananenud näitlejast elumees, kes tahab veel korra enda abielu "võõrast naist" tunda saada.
   Giamatti on võimas. Alati enda habetunud lõuaga suudab ta välja mängida just selliseid melanhoolseid tegelaskujusid, kelle intellekt püürgib teistest kõrgemale.
   Igati viisakas ja tore vaatamine. Huumor tarkadele.
   Ahjaa! Liiga palju romantikat. Rikub ära.

Panic Room

          Panic Room

   Ma ei tea mis värk mul nenede filmidega on, kus tegevus toimub pisikeses alas. Selliseid filme võid alati vaadata. Küll võivad inimesed poolteist tundi bussis kinni istuda, terasest safe-roomis või telefoniputkas.
   See film on mulle alati meeldinud ja kuna enda Jared Leto huntimise käigus avastasin, et ta mängis ka selles pisikest osa, vaatasin seda uuesti.
   Foster on tore nagu alati. Tige ja kuri ja üllatusin, sest selles mängis ju pisike vampiirifilmide staar Kirsten Stewart.
   Film siis sellest kuidas kaks tüüpi tahavad müügis olevast majast midagi kätte saada. Nimelt raha. Asjad lähevad nihu. Küll üks kutsub veel mingi kolmanda kuti kaasa ja siis tuleb veel välja, et keegi on vahepeal sinna sisse kolinud ja muud toredat.
   Vägagi viisakas film. Olgugi, et pisut juba vananenud.

Chapter 27

          Chapter 27

   Minu listis siis järgmine film, mis on ringi tuuritanud Sundance festivalil ja seal endale pärjad pähe saanud.
   Lugu John Lennoni tapjast. Pean tunnistama, et film oli ise võrdlemisi aeglane ja ega väga midagi ei juhtunudki. Võite arvata milles kulminatsioon seisnes.
   Leto on see kord siis paksuks tehtud ja mängib enda rolli järjekordselt väga hästi. Peategelane on siis kergelt skisofreeniline ja mõjutatud raamatust "The Catcher In The Rye"
   Peale filmi vaatamist tahtsin sama raamatu pihku haarata.

Highway

        Highway

   Olen otsustanud vaadata kiloga Jared Leto filme. See oli teistest pisut erinev. Ei olnud mingit erilist sügavat tagapõhja. Lihtsalt mõnus road-movie. Nagu ikka - paras USA.
   Igatahes. Kokku on pandud hea paar - Leto ja Gyllenhaal. Gyllenhaal on tuntud just Donnie Darko'st. Gyllen. mängib tüüpi, kelle nimi on Pilot ja sellel on kah oma lugu. Leto on tegelane Jack ehk God Of Fuck.
   Vahva road-movie täis narkot ja ka kergeid kaklusi. Fun.

Mr. Nobody

               Mr. Nobody

   Jared Leto möllab jälle ja mitte oma bändiga kuskil laval, vaid momendil vist isegi USA kinoekraanidel. Ta ongi mulle silma jäänud enda hullumeelselt heade filmidega.
   Niisiis - Film võtab kokku Mr. Nobody mineviku, mida pole kas olnud või oli neid mitu. Eks see jääb iga vaataja otsustada. Kuna igal filmil on suund, siis näitab see siin kuidas muutuks elu, kui minna ühe või teise vanemaga nende lahkumineku puhul. Edasi läheb asi naiste peale. Jah just. Filmi point tiirleb ümber naiste, aga sellega kogu möll ei lõppe.
   Mõnusalt keeruline film, millest võib igaüks välja lugeda mida tahes, aga et pihta saada, mida loojad öelda on tahtnud, peaks seda korduvalt vaatama. Keerulisus on individuaalne. Kui keegi selle ära vaatab ja arvab, et pole segane ja keeruline, siis pole lihtsalt filmile pihta saanud ja peaks uuesti vaatama, enne kui kelkima hakkab, et teised on lollid ja ta on ainuke tark.

Hot Tub Time Machine

        Hot Tub Time Machine

   What the f*** is going on? Miks viimasel ajal head näitlejad täielikku jura teevad? Olgu, ehk on asi minus, et mulle ei kõlba selline komöödia, aga mullivanniga ajas tagasi rännata on liiga OLD. Persse, isegi Back To The Future's oli selleks auto. Kõvasti looglisem.
   John Cusack tegi enda margi minu ees täis. Craig Robinson ei olnud just parem.
   Lugu siis täiskasvanud meestest, kelle elu on pees ja lähevad vanade aegade meenutamiseks suusakuurotisse. Linn maha jäätud, pettumus jne. Ronivad mullivanni ja rändavad ajas fucking tagasi. Hakkavad enda asju korda seadma. Lõpp kah õnnelik. This movie was full of all kinds of wrong shit!
   Ei naernud kordagi. Bullshit, ma lähen magama ära.

The Slammin Salmon

     The Slammin Salmon

   Super Troopersite tegijatelt on uus filmihakatis. Peab tõdema, et algus tundus päris, andke andeks, pask. Selline ülepingutatud komöödia. Saate aru küll. Anyway hakkas asi vaikselt arenema ja muutus seguks Super Troopersist ja filmist Waiting, kus oli miski resto teema.
   Näitlejad olid ässad. Jant hakkab, kui endine poksi tšempion jääb võlgadesse ja vajab ühe õhtuga 20 000$. Ettekandajatele tehakse innustamiseks pakkumine, et kes kõige rohkem teenib, saab luksushotellis leboda ja viimasel murrab neegrist ja pisut aeglase loomuga poksia ribid.
   Naljakas küll.

Metropia

            Metropia

   Oi kui uhke. Midagi uut. Filmi lahendus oli pull, aga kohati hakkas vaikselt häirima. Tuim suts.
   Räägib inimkonna leiutisest, tänu millele hakatakse kõiki kontrollima. Tegu on šampooniga, tänu millele karvad muutuvad justkui saatjateks-vastuvõtjateks.
   Muud elulist värki on kah. Pole midagi rohkem öelda.

She's Out Of My League

       She's Out Of My League

   Ma juba sain selle eest, et romantilisi komöödiaid vaatan. Eeh, kõike peab vaatama. Kui sõda ja kaklust ei passi, siis sobib ka see.
   Igatahes. Üks filme, mida tuleks näidata madala enesehinnanguga inimestele. Päris ausalt. Tehakse konkreetselt selgeks, et tegelt leidub ka 10 punkti väärt inimesi, kes vaatavad ka nende poole, kes on vaid 5p. Neid leidub ka päriselt, mitte vaid filmis. Lihtne trikk - ole endaga rahul. Aitab bs'ist. Ajage enda ego kõrgemale, kellel see mööda maad järgi lohiseb.
   Peaosas on nö "tõusev täht", keda on viimasel ajal palju näha olnud. Poiss on täitsa uhke. Tüübi nimi on Jay Baruchel, kellel on väga omapärane kandiline soeng. Muud ma tema kohta ei oska väga öelda. Mängib suht tuimalt ja temast saab raudselt üks sellist filmide, kus mingi nerd kena naise saab, uus peaosaline. Teda tuleb nüüd söögi alla ja söögi peale.
   NB! See "ilus naine" polnud nii ilus midagi. Või on asi minus...

Remember Me

          Remember Me

   Üllatusin tõsiselt, sest arvasin sellest filmist tõsist romantikat ja läilat sisu.
   Tükk aega mõtlesin, et mis kirjutada. Pattinsoni poiss oli väga uhke. Selline mõnus melanhoolne tüüp, kellel oli kõigest suht savi. Ei paanitsenud ta töö, kooli ega muude asjade pärast. Ainuke kellest-millest hoolis oli ta väike õde, kes oli suts erinevam kui teised. Pisike kunstnik ja seda üsna edukalt.
   Nagu arvata võib ei puudunud kerge romantika, aga see oli väga mõnusalt lahendatud. Ei olnud mingit läilat nutmist ja halamist. Täitsa reaalne värk. Neidu mängis Lost'i sarjast tuntud Claire.
   Lõpp pani filmile punkti.

The Go-Getter

           The Go-Getter

   Ma pean kohe alustama Zooey Deschanel'ist. Ma ei suuda ära imestada, kui hea võib üks näitleja olla. Ta ei näitle. Ta tuleb ja on loomulik. Kui vaid teaks kas ta ise päriselt on kah selline...mõnus.
   Igatahes. Kuradi äss flilm. Läbi käinud Sundance filmikal ja puha ning..no on seda auhinda väärt.
    Lugu lihtne: kutt varastab auto, autos on telefon, omanik helistab, omanik on naine ( poiss 19, naine 24 ), hakkavad suhtlema, tüüp võib autoga oma tripi ära teha ja teate küll mis nende kahe vahel toimuma hakkab.
   Tüüp läheb enda venda otsima ja teel satub kellegi tüdrukuga kokku( vist miski vana sõbranna või keegi), kes kaasa tuleb. Hiljem ühinevad nendega 2 mingit tüüpi, kellest üks on tüdruku nõbu. Nõbu siis kabistab neidu natuke ( nagu redneckid Ameerikas ikka), peaosaline solvub ja nii edasi.
   Mõnus tripi film oli ja seletas ära täpselt kuidas ja mis võib juhtuda. Üks mõnusamaid asju oli see, et ringi rollis ta vana universaal Volvoga.
   Äge, lihtsalt äge.


khm... Zooey

I Love You Phillip Morris

        I Love You Phillip Morris

   Oh jeez. Ma olen pettunud. Tõsiselt kohe. Ma ei arvanud, et keegi suudaks midagi sellist kokku panna, mis oleks halb ja ühtlasi ka väga hea.
   Jim Carrey ei olnud tavapärane tema. Imelik oli näha teda, andke andeks, aga teist meest keppimas. Ei no tõesti. Kole mõelda küll, et selline mees on pandud filmis sellisesse olukorda, aga see klipp oli üsna jõhker. Muidu oli ta tore ja rõõmsameelne nagu muidu.
   Filmi peamine point oli see, et Carrey mängis petturit, sattus vanglasse, armus Ewan'isse ( sorry, aga ma ei mäleta tavaliselt tegelaste nimesid, kui need just väga tähtsad pole), pettis end vangist välja jaaa nii edasi.
   Kesine homokas. Ei taha uuesti näha.

The Gamer

          The Gamer

   Kas sellised filmid peaksid inimeste seas tekitama mingit paanikat, et ehk ongi võimalik ennustatud Y2K sarnane juhtum?
   Gerard'i üks andke andeks aga sitemaid filme. Miks tema sellisesse asja lohistati? See meenutab nagu onu Arnold'i allakäikku, kui ta filmis The Runner vist mängis.Persse küll. Varsti teeb Butler kah pisikeste kiilakate meestega komöödiaid.
   Mulle kui kergele hobimängurile oli äratundmisrõõm kogust sellest mängumaailmast. Endal sõnad otsas. Tsitaat herr Guido Mukk'ilt sama filmi kohta: " mängus olevad mõttetud tavainimesed..kelle programeerimisega tavaliselt vaeva ei nähta. Kes käivad nurgeliselt või käivad järjekindlalt vastu posti.

Mis veel..kui maailm oli Sims maailm siis inimesed vaid nussiksid. Üllataval küll aga ma olen isegi sellega nõus. Mis see mõttetu loom ikka paremat suudaks välja mõelda."
   Paras jura.

From Paris With Love

     From Paris With Love

   Nonii. Viimased kaks päeva olen ennast üritanud vaikselt põnevikke vaatama harjutada ja täitsa edukalt.
   Herr John Travolta mängimas ühte tigedat relvaässa, et maailma natuke rahu tuua. Põhiteemaks on jällegi peale 9/11 kõigile hirmuks kujunenud kole-kole terrorism. Tundub, et sellist laadi asi müüb. Kõik USA stereotüüpsed kodanikud mõnulesid kinos, kui Travolta paaril rätipeal kaela murdis ja kuuli kahe silma vahele kihutas.
   Lugu ise oli liiga tavaline, aga Travoltat ja tema õrnukesest "sidekick'i" lammutamas näha ja suure vaasitäie kokaiiniga Pariisis Eiffeli tornis kõõlumas näha oli vahva.
   Loo moraal: ära usalda kedagi.

Fight Club

           Fight Club

   Brad Pitt ja Edward Norton. Kuidagi jube etteaimatav film. Lõpu twist oli muidugi äss, aga üldjoones suht USA.
   Norton oli hea. Ta sobib täpselt selliseks tegelaskujuks, kes alustab kontoritooli tagant ja siis liigub hüpetega edasi iseseisvama elu poole. Pitt oli kah täpselt kümnesse pandud, aga midagi oleks nagu puudu olnud. Mingisugune konks Bradi tegelaskujus Tyleris.
   See kuidas kogu film oli insomniale ülesse ehitatud vajab lihtsalt parajat aplausi, sest olgem ausad - kes seda kogenud on, teavad mis tunne see on. Sa oled ärkvel ja samas ka mitte. Ebaloogiliseks jäi kogu organiseerimise osa ja see suur kujutlemine ning võitlused iseendaga.
   Pean tunnistama, et mõni modernne filosoofihakatis saaks siit kindlasti skisofreenia ja lõhestunud isiksuste põhjal tuua väga huvitavaid mõtteid, mida siis enda elu juures kasutada, aga ega igast Hollywoodi filmist kah häid teri saa. See film võiks raamatuna olla. Loeks kindlalt ja naudiks rohkem.
   Liiga segased lood ei sobi kinolinadele.

Unthinkable

          Unthinkable

   Pean tunnistama, et Samuel L. Jackson sai jälle hakkama. See kord olid ta sõna otseses mõttes piinaja. Ütles mõne targa lause nagu tal tavaks ja karjus teiste kolleegide peale.
   Lugu rääkis ameerika kodanikust, kes otsustas enda usku vahetada ja Allahit kummardama hakata. Selle nimel, et "terroristid" vabaks saaksid paigutas ta üle USA pomme. Mitte mingeid pisikesi, vaid tuumakaid.
   Väärt vaatamine ja pean tunnistama, et mida film edasi, seda paremaks läks. Nõrganärvilistel mitte vaadata.

Safe Men

              Safe Men

   Ma olen näinud ebaõnnestunud komöödiaid, aga see oli midagi kohutavat. See polnud isegi mitte nagu Napoleon Dynamite, mida teist korda vaadates saad aru, et see on nii halb, et see on hea.
   See oli pääris kehv.

Welcome To Collinwood

Welcome To Collinwood

   Alustame castingust. Lihtsalt suurepärane. Näha vanameister Michael Jeterit kino tegemas ja enda kähiseva häälega rääkimas. Sam Rockwell nagu ikka ja teised ei vaja erilist valgustamist.
   Suurepärane komöödia aastast 2002 mis võiks enda huumorisoone poolest isegi kalduda kuskile üheksakümnendate kanti tehtud filmide sekka.
   Film kambast, kes saavad hea vihje, kuidas kiiresti rikastuda ja hakkavadki siis asju ajama. Väga hea. Absoluutselt üks parimaid komöödiaid mingi USA peerunaljade ja ropendamiste kõrval. Lihtsalt klassika.     

Youth In Revolt

       Youth In Revolt

   Üks raamatu põhjal tehtud film. Raamat oli Nick Twisp'i päeviku vormis vist nagu aru sain. Nick - tavaline nohikust poiss, kellest ükski tüdruk välja ei tee. Korraga lähevad nad ema ja ta uue "poissõbraga" puhkama, mis osutub mõttetuks passimiseks treilerite pargis. Sealt leiab Nick endale paraja hullumeelse. Tüdruku, kes tahab, et kõik poisid oleks pahad. Nii hakkab siis Nick ka tegutsema.
   Pean tunnistama, et üks koht võttis vaid muigama ja see oli kah tänu Nicki isa rolli mängivale Steve Buscemi'le. Ilmselge "õppefilm" tüüpidele, kes teeksid tüdruku pärast kõike. Näitab, et ei tasu ikka tallaalune olla ja hakata idiootsusi tegema, kui sa neid ise algselt targaks ei pea.
   Vahva oli Nicki alter-ego. Pisikese vuntsiga karm prantslane. Filmis oligi just näidatud tolle konnaõgija tegevusi, kui Nick miski sigadusega jälle hakkama sai või emale vastu haukus.
   Kerge skisofreenia/isiksuse lõhenemise eest punkt juurde - muidu keskpärane.

The Book Of Eli

           The Book Of Eli

   Film algas kohe jube mõnusalt. Esiteks oli äge vaadata, et Denzel on tagasi ekraanil ja see ümbruskond oli jube äss. Ükskik kõrbestunud maa, neeger oma päikseprillide ja machette'ga mööda teed kõndimas.
   Sellise temaatikaga filmides on alati huvitav jälgida mis moodi vahetuskaup toimub. Näiteks aku laadimise eest maksti zippo ja miskid KFC pakikesed ( vast niisked salfakad ). Veega oli muidugi eriti kehvasti, sest enamus vett oli ära aurustunud liigse kuumuse tõttu ja alles olid vaid mõned allikad, millest kiiremad ja kurjemad vennad kohe kasu lõikasid. Maksa ja saad vett.
   Film näitab tõesti, et inimesed ei oska hinnata seda mis neil on ja see mis tundub meile prügina, oleks sellises olukorras väga kõrge väärtusega. Mitte mingit suurt moraali filmil polnud. Lihtsalt natuke actionit, natuke sisu, aga kokkuvõttes vägagi äss kompott.
   Viisakas.

The Boondock Saints

         The Boondock Saints

   Kurjad iirlased tapavad suurlinnas maffiamehi. No jah. Ma isegi ei tea mis see oli. Mõnus oli vaadata, sest ülesehitus ja parim kvaliteet mis saadaval oli meenutas 90'nendate alguse VHS'i kvaliteeti.
   Tapastseenid olid uhked. Kogemata saadi hakkama selliste viguritega, et poisid ise ka imestasid. Küll kukkusid läbi ventilatsiooni ja lae pahadele tuppa ja naersid seejuures, et selliste asjadega saadakse hakkama vaid halbades action-filmides. Eks ta nii ole.
   Poisid olid usklikud ja see oli üks põhjuseid miks tapatalgusid korraldama hakati. Kõige selle juures olid nad ju head poisid. Willem Dafoe oli äge nagu alati. Selline hullumeelse pilk ees ja puha. Kõige värvikam tegelane oli Rocco ehk "Funny-man". Pisut vaimselt ebastabiilne ja pikajuukseline habemik, kellele ei tasu kuuelasulist kätte anda ja söögikohta sisse lasta.
   Lõpp oli uhkemast uhkem. "You people have been chosen to reveal our existence to the world! You will witness what happens here today, and you will tell of it later. All eyes to the front."

The Fountain

           The Fountain

   No ma ei tea. Jackman mängib see kord väga raskes filmis. Pean tunnistama, et film oli kuradi ilus ja väga innovaatiliselt lahendatud, aga sisu poolest sain suunast aru alles umbes pool tundi peale filmi vaatamise algust.
   Raha on selle alla raudselt päris korralik kopikas pandud, aga jääb raudselt mõnegi jaoks väga raskeks. Vaata või mitu korda, aga seda see film tegema ei kutsu. Pole lihtsatl seda pisikest nõksu juures.
   Näitlejad olid head ja klappisid suurepäraselt. Film tuleb tiitriteni ära vaadata, pilku mujale pööramata ja teisi mõtteid mõtlemata - siis saab esimese matsuga midagi aru kah.
   Mõnus fantaasia vahelduseks.

Shortbus

               Shortbus

   "You have to get on to get off." Wow. Ma ütlen ausalt, et kui lugesin alguses selle filmi tutvustust, et tegu on nö. seksfilmiga, siis mõtlesin, et ah mis ta ikka. Räägib suts, et mis värk on, kuidas on, kellega ja kuidas on ja nii edasi.See oli midagi paha ja kurja. Mitte, et ma oleks eriline homofoob, aga vaatada kuidas kolm homoseksuaalset meest askeldavad ja seda ülima detailsusega. No ei.
   Jällegi film, kus leian taustast ühe huvitava kuju. Nimelt Ühe jälitaja, kes ühte Jamiet pidevalt uuris ja jälgis. Elas teiselpool tänavat - mugav või mis? Äärmiselt huvitav kuju. Pidas kahe Jamie elu justkui seebikaks, millele ise kaasa elas. Lõpuks keeras ühele Jamie'le taha. Vot kus lops.
   Nõrganärvilistel mitte vaadata. Hea väljakutse!

Rushmore

          Rushmore


   Ei tea kust alustada. Huvitav kuid samas ka igav. Teema koolipoisist, kes vaid siiberdab ja vassib, et õppima ei peaks, aga saab sellega väga hästi hakkama. Juu see vist oligi selle filmi juures see koht mis vaatama naelutas.
   Edasine film siis seletas sellest, kuidas tüüp enda koolis ühte õpetajasse kiindus, sellega pange astus, koolist välja visati, sest ei õppinud ja elu läks edasi. Suht selline moraalifilm, AGA Bill Murray mängis seal parajat segast. Seda oli vahva vaadata. Astus haiglasse, kaks koni hambus, minibaari pudel rummi ja purk coca't käes ning kuidas peale viimase kahe tühjaksjoomist need haigla liftis olevate rätikute vahele peideti.
   Tundub, et peaosaline polnudki just kõige tähtsam, vaid kõrvalosatäitjad mängisid pigem terve filmi ise välja. Nojah - kuivõrd julgen Bill Murrayd kõrvalosatäitjaks nimetada?

Chloe

             Chloe

   Peab tunnistama, et Liam Neeson, Julianne Moore ja Amanda Seyfried ühte filmi kokku pressituna ei tundunud alguses just väga ahvatlev. Film oli väga ässalt välja kukkunud, aga lõpp kisus suts USA'ks ära.
   Lugu eskorttüdrukust, kes satub restos kokku naisega, kes kahtlustab enda meest petmises. Niisiis palub abi, et too võtaks kätte ja paneks ta mehe proovile. Rohkem ma väga sisu ei hakka otsast pihta jutustama. Seda võib mujalt ka lugeda.
    Pagana hea psühhotüdruku mängis Amanda Seyfried välja. Varem on vaid malbeid pisikesi blondiinikesi mänginud. Meesvaatajatele teevad kindlasti rõõmu 30 sekundit girl-on-girl actionit ja pisut stseenide vahele paisatud Chloe paljast ihu.
   Väärt vaatamine, aga lõpp rikutakse alati ära.

Daybreakers

            Daybreakers

   Futuristlik vampiirikas mida pidevalt rõhutas filmis domineeriv sinakas valgusetoon. Mitte midagi muud tarka öelda ei ole. Mõni tulistamine, mõned "söömingud", plahvatavad vampiirid ( vähemalt ei sädelenud nagu tiinekate iidol Twilightist ) ja USA'lik stsenaarium.
   Märksõna: igav.

District 9

          District 9

   Kuna ma ise pole eriti suur sci-fi ja muude tulnukaid käsitlevate filmide ausataja ja pidasin seda tõsiselt heaks tükiks, siis juu peab ka hea olema. Pean tunnistama, et see pooleldi dokumentaali stiil ei olnud just väga hästi välja kukkunud. Oli küll kaadreid, mis oleks võinud sekke niiöleda "libadoki" alla liigitada, aga käis pidev mängimine proffesionaalsete ja amatöörsete võtete vahel. See selleks.
   Lugu oli vahva ja tore oli vaadata, et ei näinud mitte ühtegi tuttavat nägu. Kuna Peter Jackson on ise tuntud filmitegija, on ta seda filmi promonud enda uue kolleegi Neill Blomkampi tarvis. Ega ta vast haiget herr Jacksonile ei teinud - oleks võinud lausa kinno vaatama minna.
Muhe sci-fi  seiklus, kus peaosas on mees, kes kasutab pidevalt sõna "fuck" ja selle muid vahvaid vorme.

Wedding Daze

             Wedding Daze

   Yea. Okse tuleb kurku, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ideaalne Isla Fisher väga palju midagi korralikumat teinud ei ole. Miskit head draamat või äärmuslikul juhul õudukat, mida selle romantilise kommertsi asemel vaadata.
   Pean tunnistama, et filmis käis läbi mõnus impulsiivsuse ja spontaansuse jõnks, mis mulle omane, aga muu film oli nagu ikka. Tutvusid, armusid, tülitsesid, leppisid, olid armunud ning elasid õnnelikult elu lõpuni.
101% USA!

The Boat That Rocked

      The Boat That Rocked

   Üle pika aja midagi head. Pean tunnistama, et minus elab pisike vanakooli rocki pisik ja see film tõis seda veel rohkem välja.
   Soundtrack on võimas. Alustadest The Kinks'iga ja lõpetades Moody Bluesiga oli see mõnusalt terve filmi vältel laiali laotatud. Ilmselgelt on sellisel filmil vaja täis soundtrack välja lasta - seega OST on ilusti-kenasti kaheplaadiline kogumik 60'nendate hitte.
   Mõnus vaatamine. Üllatavalt pikk ja sisaldas kõike. Peamiselt muidugi vaadati enamus asju läbi huumori prisma, aga ei puudunud ka filmides leiduv romanss, mis see kord oli väga - kuidas öelda - rockilikult ülesse ehitatud. Eks sellisel ajal käiski see asi nii.
   Filmi castingu koha pealt pole mitte ühte halba sõna öelda - puhta karmid tegijad koos. Philip Seymour Hoffman tabas jälle enda rahuliku muheduse ning konkreetsusega, Nick Frost oli tavaline selle aja kogukas swinger ja vanameister Bill Nighy mängis kogu grupi tasakaalukat juhti.
Richard Curtis on kõva tükiga hakkama saanud. Müts maha.

Kick-Ass

             Kick-Ass

   Dear motherfucking LORD! Why the FUCK? Ma saan aru, et Napoleon Dynamite oli esimesel vaatamisel jura. Teisel võttis naerma ja kolmandal korral ei saanud naeru pidama, aga andke andeks - seda ei anna korduvalt vaadata.
   Ma mõistan, et see on "the greatest mockery of superhero movies ever", aga isegi Scary Movie tegijad ei ole enda miljoni osaga suutnud seda selliseks juraks muuta, kui see film oli. Miks Cage üldse mingis Batmani kostüümis oli? Erru läinud narkovõmm nagu The Bad Lieutenant'is?
   This movie should be banned from all cinemas!

Terminator Salvation

          Terminator Salvation

   Et siis Terminaatori neljas? No ei. See on klassikalisest Arnoldi lammutamisest hoopis mööda. Järjekordne nimekas kassahitt, millel sisu pole ja seda on üritatud kompentseerida rohkete effektide ja muu tulemänguga.
   Christian Bale jällegi ringi tuiamas ja kangelast mängimas. Ega ei olegi midagi väga öelda. Pole mulle see madistamine väga meeldinud kunagi.
Igav, kurat!

The Dark Knight

       The Dark Knight

   Järjekordne film, mis vedeles kettal üsna kaua. Et ma seda vaataks, meelitasin ennast 1080p filmiga - need 14gb olid seda sikutamist väärt. Heath Ledger sai enne enda lõppu hakkama tõsiselt silmapaistva rolliga. Ma ei julge siin kõva häält teha, aga Jack Nicholsoni vanakooli Joker'iga võrdväärne ja vaata et isegi parem.
   Peaosas oli American Psychost  tuntud Christian Bale, kes oli selle filmi jaoks liiga, kuidas öelda, korralik. Ei kujutanud teda selle maski all ette küll. Muidugi väga vahva oli Batmani tige hääl, mis kõlas nagu 90 aastase suitsetava vanapapi rögin.
   Väärt tükk!

Dan In Real Life

        Dan In Real Life

   Olgem ausad, et Steve Carell on igas filmis samasugune kobakäpp ja pobistaja, kellel on kergelt melanhoolne varjund. Ega see kah ei erinenud.
   Lugu Danist, kes kirjutab ajalehte väikseid artikleid enda elust. Tema põhilisteks austajateks on koduperenaised, kes leiavad, et ta ideed on vägagi kasulikud ning vaimukad. Regular crap.
   Dan sõidab perega enda vanemate juurde, kuhu on kogunenud ka ta ülejäänud vennad-õed. Igavusest läheb vana kodulinna peale tuiama ja leiab raamatupoest naise. Dan armub temasse silmapilkselt ja kui ta koju tagasi läheb, leiab ta eest sama naise, aga ta on koos tema vennaga.
   Kerge ja ajas muigama.

Dear John

           Dear John

   Pean tunnistama, et olen viimasel ajal väga palju taolisi filme vaadanud. Mitte just tavalisi "love-story'si" vaid selliseid vähe parema poindiga, millel on ka mingi sisu. Pean tunnistama, et seda vaadates tulid kohe meelde filmid, kus mehed lähevad sõtta ja tulevad tagasi ning naine on kellegi teisega koos. See oli siis pisut uuem käsitlus tollest samast asjast.
   Lugu siis sõdurist, kes käib erioperatsioonidel ja satub koduvisiidil õigel ajal randa ning leiab sealt heleda peaga tüdruku, kes on koos paraja noksiga. Hakkavad suhtlema ja edasist võite ise juba arvata. Pole väga raske.
   Hea oli, aga mitte parim. Liiga USA.

I'm Reed Fish

           I'm Reed Fish

   Film filmis. Jälle mingi tavaline armastuslugu, kus linna tuleb tagasi tüdruk, kellesse tüüp varem on kiindunud olnud. Nüüdseks on mees ise kihlunud imeilusa naisega ja siis suudleb toda tagasi tulnud plikat.
   Pikk jutt - sitt jutt. Kehv

The Lovely Bones

         The Lovely Bones

   No ei. Ma ei ütle seda selle pärast, et ta on justkui tüdrukute film, aga just põhjuseks on see, et arvatavasti on üks hea raamat tänu filmikunstile jällegi ära solgitud. Ise pole raamatut lugenud, aga olen selle kohta paljutki kuulnud.
   Esimesed 20 minutit oli tegevust ja siis läks selleks pikaks ja venivaks siseheitluseks, mis sobib vaid paberile, mitte pildina ekraanile. Anti edasi midagi väga segast ja tüdruku sisemine monoloog ei tundunud üldse mõjuvana. Pigem ühe tüütu jutuna.
   No ei...

Mysterious Skin

      Mysterious Skin

   Joseph Gordon-Levitt vägagi šokeerivas filmis. Pean tunnistama, et ma kohe üldse ei osanud arvata mis seal välja hakkab kooruma.
   Segatud sci-fi skeptikute teooriate ja pedofiilia, mille tulemusena Neil'i tegelast mängiv G-Levitt'ist on saanud poissprostituut meestele. Neili ja tulnukahuvilise poiste teed ristuvad peale mitmeid aastaid. Varem lastena olid nad koos mänginud ühes klattide pesapalliliigas, aga teatud põhjuste tõttu rebiti nad väga keerulisse maailma.
   Eriliselt karm film. Kui vähegi huvi tekitas - vaata ära. See on seda väärt.

The Vicious Kind

        The Vicious Kind

   Hmm. Film Sundance filmifestivalilt ja mida rohkem ma sealt läbi käinud tükke vaatan, seda enam mulle meeldivad pooleldi "põrandaalused" filmid, mis ei ole nö "USA".
   Peategelane sai suhtes kõvasti kõrvetada, mille tulemusena peab ja käitub naistega nagu nad kõik oleksid hoorad. Kui ta vend aga enda uue tüdrukuga kodulinna pühadeks isale külla sõidab, leiab unesegane ja naiste pihta vihane Caleb, et samas ta peab enda venda tolle tüdruku eest kaitsma, aga suudab seda teha vaid enda vennale haiget tehes.
   Isa mändib komöödiatest tuntud J.K. Simmons, kes enda poega Calebit polnud 8 aastat näinud ning too üks päev talle tahaaeda satub, aga poja motiivi siinkohal välja ei too.
   Paneb mõtlema.

The Savages

       The Savages

   Midagi sellist, mida ei oska kuskile väga liigitadaga. People magazine  on selle kohta öelnud, et musta huumoriga, südamlik ja väga inimlik.
   Film on saanud trobikonna auhindu ja ka põhjusega. Film, mille lõpp tähendabki kõike. Jutt ise tundub üsna tavapärane ja rahulik.
   Nimelt saavad õde ja vend teada, et neid hüljanud isa on kaotanud enda kallima. Paps ise elab lastest ammu kaugel ja on vanadusest dementseks muutunud. Häirib enda kallima hooldajat sellega, et kirjutab hooldajale adresseeritud sõime sitaga seinale jne.
   Väga eluline ning näitab kuidas inimesed rasketes olukordades lähenevad. Olen enne kah mõnda Tamara Jenkisni filmi vaadatanud ja pean tõdema, et see on neist kõige säravam.
   Korralik tükk.